Lõhn on aisting, mis on mäluga kõige tihedamalt seotud.
Sest haistmine on ainus meel, mis läheb ajus ratsionaalsest filtrist mööda ja ühendub otse emotsioonide ja mälestuste keskusega. Seetõttu reageerib lõhn kiiremini kui teised aistingud. See jõuab kohale enne mõtet, enne otsust, kas see on sinu oma.
Lõhn ei meenuta pilte. See toob tagasi seisundid. Mitte konkreetseid lugusid, vaid tunde, milles sa kunagi olid. Vahel piisab ühest sissehingamisest, et keha meenutaks kohta, inimest, aega, seisundit…
Seetõttu mõjuvad lõhnad sageli ootamatult. Nad võivad peatada, tavapärasest rütmist välja lüüa, tekitada igatsust või rahu ilma selge põhjuseta. See ei ole nostalgia – see on keha loomulik reaktsioon signaalile, mida ta on juba varem kogenud.
Sageli mõtleme lõhnast kui stiilidetailist. Millestki, mis täiendab kuvandit. Kuid tegelikult mõjub see sügavamalt. Aroomist saab vaikne isiklik märk – see, mis jääb mällu.
Lõhn ütleb alati midagi. Mitte valjult ega otse, kuid piisavalt selgelt. Sellest, kuidas sa tahad, et sind mäletataks. Lähedusest, distantsist, tundlikkusest. Emotsioonidest, mis naasevad.
Seepärast ei ole lõhn kunagi neutraalne. See loob sideme.
Kui lõhn on sind kunagi peatanud, kui see tõi tagasi tunde, mida sa ei osanud lõpuni seletada, siis nüüd sa juba tead, miks see mõjub. Ja miks mõne lõhna juurde tahaks nii väga naasta..