Täna on õhk tolmune, kastehein hapruke ja mõtted laisad. Vaid kuum päike pole veel väsinud puitrada pleegitamast. Tahaks mööda seda hõljuda. Hõljuda aeglaselt, nagu raamatulehed linasest kotist, mis loevad iseennast....
Loe edasi
Täna on õhk tolmune, kõrred haprad ja mõtted laisad. Vaid kuum päike pole veel väsinud puitrada pleegitamast. Tahaks mööda seda hõljuda. Hõljuda aeglaselt, nagu linasest kotist paistvad raamatulehed, mis loevad iseennast. Liivane rätik ja peos pigistatud merevaik ei lase unustada, et see päev on mõeldud iseendale. Kuhugi pole kiiret. Jää veel hetkeks sinna, mida õhtul päevitunud sõrmedega raamatust tagasi otsid. „…lõhn, mis kerguses meenutab suvist briisi ja liiva lendlemist.“ Avasta lõhna teine vorm: INCOGNITO — õliparfüümi versioon.
